Söö, palveta, armasta (Haridwar-Rishikesh)

Tol laupäevahommikul ärkasime vara. Nii seitsme ajal. Tegime erandi ja käisime hotellis hommikust söömas, et pikaks päevaks veidi keha kinnitada. Kuna meie lahkumine Delhist oli suur saladus, oli söömaminek tegelikult viga. Iga tähelepanelik vaatleja oleks aru saanud, et midagi on valesti - miks peaks meie, kes me alati viimase minutini magada tahame, järsku laupäeval esimestena hommikusöögitoa ust kraapima. Sherlok Rebane oleks asja kohe läbi närinud. Hotellist väljusime nagu mõnes kriminaalromaanis - ükshaaval ja erinevatest ustest. Meie tubade uksi jäid jälgede segamiseks kaunistama sildid - "Do not disturb".  

Unesegastena jõudisime linna keskel asuvasse suurde bussijaama. Ainuke, mida seal polnud, olid bussid ja üleüldse kõik, mis bussijaama juurde võiks kuuluda. Oli ainult üks suure tühja laua taga istuv mittemidagi ütleva näoga tädi ja hiiglaslik pommiauku meenutav tühi hoone. Lähimal vaatlusel ka üks tüütu herilasena mõjuv mees, kes iga meie sammu kaasa tegi ja pinises, et bussipeatus on remondis ja meil tuleb nüüd temaga kaasa minna erafirma busside juurde. Ehk et klassikaline õpikustsenaarium, mille eest rumalaid turiste hoiatatakse. No et keegi suvaline tüüp katsub sulle selgeks teha, et ametlikult transal on midagi viga ja sa pead kasutama tema teenust. Ainult et siinpuhul võis ümbrust vaadates mehikesel tõesti õigus olla. Pärast pikemaid umbusklikke läbirääkimisi selgus, et meil on valida, kas osta 320 ruupiat maksev erafirma bussipilet Haridwari või sõita 20 ruupia eest pärapõrgus asuvasse asendusbussijaama ja sealt natuke odavam riiklik buss võtta. Aja kokkuhoiuks ja mugavuse mõttes valisime sealsamast väljuva erabussi. 

Aeg on Indias suhteline mõiste. Kell oli selleks ajaks saanud 9. 30. Buss pidi väljuma kl 10. 30, aga meil paluti palavas bussis raudpolt hakkamas olla juba kl 10. Tegelikult väljus masin alles kl 11. Meil oli valida, kas istuda istmetel, mis nägid välja nagu oleks keegi need täis lasknud (no dream-combo, kirbud, täid, sügelised, saime sealt kindlasti!)  Või siis maksta piletile 2% juurde ja minna üles kappi meenutavale magamisasemele. Kuigi uinak privaatses kapikeses tundus ahvatlev, ei saanud me aru, miks peaksime juba niigi kallile piletile juurde maksma ja otsustasime kiusu mõttes istmete kasuks. Kui saime aru, et sinna kappi topitase 200 km (ja 7 tundi!!! kestva) sõidu jooksul nii palju rahvast nagu puurikanu A4-paberi suurusesse puuri ja kõik need üksteisele tundmatud reisjad võtavad seal kapis ka oma jalanõud ära, siis saime aru, et olime teinud õige otsuse. 

Lõpuks ometi Delhist välja!:-)

Meie reisikaaslane Delhi-Haridwari bussist.

On pirukaaeg! Bussi lasti iga natukese aja tagant tüübid erinevate hõrgutavate ja vähemhõrgutavate toodetega.

Himalaya eelmäestikus asuvasse pühasse linna Haridwari jõudsime kella seitsmeks õhtul, ajaks mil algas igal päikeseloojangul Gangese jõe kallastel toimuv püha tseremoona - Aarti. See oli kaunis ja lummav vaatepilt. Inimesed laulavad, musitseerivad ja tantsivad. Allavoolu lastakse sadu väikeseid lilleõitest valmistatud laternaid. Kahju ainult, et kogu seda pühadust kommertslikel eesmärkidel halastamatult ära kasuatakse - kes tahab sulle müüa hunnikute kaupa lillevanikuid, kes pakub erinevas suuruses pudelikesi püha vee kaasavõtmiseks, kes kogub seniteadmata pühakoja nimel kümnist... 


Kui esimene vaimutoit kätte saadud, hakkasime mõtlema maisematele vajadustele ja algasid ööbimispaigaotsingud. Hulkusime mööda väikeseid toredaid rahvaküllaseid linnatänavaid ja käisime läbi tohutul hulgal erinevaid hotelle ja külalistemaju. Jagunesime Ahti, Jako, Valdase ja Paulaga isegi gruppidesse ja hargnesime, et hiljem oma parimad avastused ööbimise vallas üksteisele ette kanda. Kõike seda nähes adusime veelkord kui heades tingumustes meie oma kallis Sara's elame:-). Enne lõppotsuse tegemist otsustasime veidi keha kinnitada ja saime teada, et peaaegu ainuke koht linnas, kus pakutakse ka midagi muud peale tänavatoidu, on hotelli Ganga Azur (kui originaalne!:-) alakorrusel asuv restoran nimega Big Ben:-). Toidust, sealsest muusikavalikust ja muust ma ei räägi, sest selles polnud tõepoolest midagi märkimisväärset. Huvitav fakt on aga see, et kuna Haridwar on pühamast püham linn, ei müüda seal kusagil ei liha ega alkoholi. Samas olime me Ahtiga ka selles linnas väga peibutav "materjal"-  "mam, do you smoke something" ja "sir, come with me, i have something for you" - tüüpidele. Välimus on petik. Ja pühameeste vagadus tihtipeale samuti. 

Pühaduse otsinguil. Öeldakse, et kui kuskil jõe- või järvevett katsud, lähed sellesse kohta veel elus tagasi...

Kõik müügiks. Siit saad osta kanistri püha vee hoiustamiseks.

Kohalik manki. 

Ahti Ganga Azuri hotellitos perele raha teenimas.

Vajad oma reisibüroole nime?

Kehakinnitanuna olime sellises olekus, et unustasime kogu eelnevalt tehtud uurimustöö kohalike majutusasutuste teemadel ja otsustasime toa võtta sellessamas kohe raudteejaama kõrval asuvas Ganga Azuris. Ütlesime, et oleme vaesed tudengid ja oleme nõus ööbima viiekesi ühes toas. Nii saime ulualuse 1200 ruupiaga kätte (see teeb siis 3,8 euri per inimene). Kui tuba tundus esimesel vaatusel päris talutavas seisukorras, siis hiljem voodis märgade ja kopitustest haisvate linade vahel lebades ja mõeldes, "millal see hommik ometi tuleb", see kõik enam niiiii tore ei tundunudki. Tõeliselt halvasti maganutena ärgates andsid kogu olustiku kergele õudusfilmitundele hoogu juurde meie (vaid koridori avaneval) aknal olevad käejäljed, nagu oleks keegi enne meid tahtnud meeleheitlikult sellest toast välja saada:-)). A no mis ma virisen. Tegelikult oli ju see viiekesi ühes toas magamine, telekast naiste-wrestlingu vaatamine, leedukate salaja kaasa võetud rummi trimpamine kokakoolapudelist,  tenniste jalgapanemine igakord kui tahtsid tualetti minna (et mitte fungus regularist saada), vägagi eksootiline ja tekitas naljaka noorusaegade pioneerilaagritunde. Seega, kõik oli oma absurduses vägagi omal kohal...

Kohe hommikul ostsime ära tagasisõidupiletid Delhisse. Seekord saime riiklikule lux-bussile, mille pilet maksis 410 ruupiat (no umbes 6 euri). Piletid kindlalt taskus, võis meie seiklus jätkuda... Võtsime tuk-tuki, et asuda umbes tund kestvale reisile 26 km kaugusel asuvasse India joogapealinna Rishikeshi, kust on pärit ka meie enda Bollywoodi-Kartik. Kohale jõudes oli minu esimene emotsioon - miks kuramus me seal Haridwaris passisime, oleksime pidanud kohe siia tulema! Linn näeb välja nagu Prantsuse (või no oma boheemluse mõttes pigem nagu Itaalia) Riviera veidi pühamas võtmes. Sulnis soe päike, mägine maastik, sillerdav sinine Ganges, mis pole siin Põhjas jõudnud veel silmnähtavalt räpaseks minna, väiksed romantilised tänavad, kust saab osta kaunist ja soodsat käsitööd... Viimasest rääkides - kui kunagi siia kanti satute ja tahate sisseoste teha, siis valige kindlasti Rishikesh. Haridwar on täis neoonvärvides poolalikku kaupa, mis igal letil ühesugune välja näeb. Rishikeshis on pilt palju kenam, rikkalikum, ehedam. Rishikeshi miinuseks tundus meie lühikese külaskäigu valguses olevat vaid liiatine turislikkus ja tohututes massides äraseletatud nägudega joogatajaid, kellest osad kannavad küll silti "in silence", kuid räägivad siiski. Ahti võeti oma karvase ja habetunud hipivälimusega õige pea kohalike karvikute poolt omaks ja teda teretati omamehelikult umbes nagu kõik motomehed üksteist tervitavad või siis "põrnikaklubi" liikmed:-). Oma pühadust kinnitas Ahti ka korraliku ujumaskäiguga Gangese lainetes. Meie piirdusime vaid jalgupidi vees paterdamisega. Pärast seda me ennast enam pesnud ei ole. 

Carpe Diem!

Tehtud!

Täpp ii-l. 

Kallide aeg.

Ainult jalgupidi...

Nendel patjadel Gangese kallastel tundsin esimest korda Indias olles tõeliselt püha rahu.

Selline tüüp:-).

Tagasi Delhisse jõudsime alles peale südaööd, olles sõitnud tund tuk-tukiga, siis üle viie tunni riikliku (konditsioneeri ja telekaga varustatud) lux-bussiga, seejärel veel pool tunnikest musta vanaaegse taksoga. Vahele me ei jäänud, aga pärast tunnistasime oma käigu ausalt (ja uhkelt:-) Kartikule ja Hanitile üles. 

--------------

PS. Palju õnne, Tõnis Aaliste (36)!