Kui me hommikul kl 6. 18 Delhi Lennumaama jõudsime, polnud meil vastas kedagi. Oli ainult suur sudu ja ninalukustavalt tugev põlemislõhn. Kui see enam kunagi ära ei läinud, saime aru, et see ongi Delhi lõhn. Pärast pisutist lennujaamas ringituiamist, kõikide vastutulijate käes olevate siltide viiekordset ülevaatamist ja hirmu, et meid on ära unustatud, nägime lõpuks ühe pisikese tumeda mehe käes igatsetud Aptechi oma. See oli madalamal kui ootasime ja me ei osanud sinna alla vist vaadata... J. Üldiselt oli sõit Indiasse olnud nagu lapsemäng võrreldes lennuga Tallinnast Helsingisse. Vaatasime sõidu ajal filme ja saime mitu korda süüa. Ja aeg läks ruttu... Lennujaamas jätsime hüvasti meile kogu teel seltsiks olnud Eesti boheem-muusikutega ja saime tuttavaks uute inimestega – programmikaaslaste Paula ja Valdasega Leedust. Selgus, et ka nemad olid sarnase seikluse läbinud ja meid terve tee silmas pidanud, teadmata, et oleme teel samasse sihtkohta. No kes siis meiesuguseid värvikaid tüüpe ei märkaks, eksoleJ!
Tee lennujaamast meie uude koju, hotelli nimega Sara Residency kulges täpselt nii pööraselt nagu seda on India liiklus. Meeletud signaalitamised – mis nagu nüüdseks oleme aru saanud, on pigem preventatiivse iseloomuga kui ohtu kuulutavad... ...põõsastest välja hüppavad ja teed ületada püüdvad inimesed, vastassuunas sõitvad ja foori- ning suunatuledest justkui mitte kunagi midagi kuulnud olevad juhid. Asja teeb meie jaoks veel segasemaks parempoolne liiklus (see on ju parempoolne kui sõidetakse vasakul ja rool on paremal?:-). Tahtsin meie sohvrilt küsida, kas nad autokoolis ka käivad, aga kartsin, et ta võib seda solvanguna võtta ja esialgu mõtlesin sellest mitte juttu teha. Küll ma ükspäev küsin. No ja siis veel lehmad, koerad, kriimud mustad lapsed, teeäärtes lihtsalt töllerdavad tüübid (mida nad seal küll passivad?), sudu, kõrbehais ja varahommikune päike... Kui hotelli jõudisme, pidime maja ees pikali kukkuma. Kui osav photoshopimeister peab olema, et sellisest räämas majast siin teha midagi sellist nagu nende kodulehel näha. Nagu täpp i’l ilutses otse maja ees väike prügimägi. Mäletan, kuidas ma uhkelt meie hotelli linki inimestele laiali saatsin, et näe kui vinges hotellis me elama hakkame. No, aga mis siis. Elämä on laiffi – see on ju India ja saab meie käest kõik andeks.
Retseptsioonis ootas meid sulnis, suhteliselt hästi inglise keelt rääkiv noormees. Mõtlesin, et maksku mis maksab, me oleme siin kolm kuud, sellest “Sarast” siin saab minu uus kodu ja ma küsin, et äkki neil on mõni vanniga tuba. Poiss mõtles natuke ja ütles kavalalt, et on küll ja ma saan selle. Olin rõõmus ja tänasin teda mitu korda, mõeldes, kuidas ma Eestist kaasa veetud Joiki vannipiima sees mõnulema ja raskest reisist lõõgastuma hakkanJ. See rõõm kestis täpeselt viis minutit, kuni olin jõudnud oma tuppa. Vanni pole ma siit tänaseni veel leidnud. Täna, kolmandal päeval seda kõike kirjutades saan aru, et tegelikult pole meie elamisel suures pildis häda midagi. Võrreldes näiteks sellega, milline näeb välja India rahvuslik pank, on meie elamine ikka puhas luksus. Ja teenindajad on ka toredad. Mind häirib ainult jubedalt see, et mind koguaeg koogutades “madamiks” kutsutakse. Tunnen ennast nagu valge nahaga lehvikuga orjapidaja. Halb.
Kuigi arvasime, et öö-läbi ülevalolnutega ei suuda me kooli üldse minna, tundsime end tol hommikul üllatavalt reipana. Kasutasime need 5 minutit, mis meile hotellis anti, riiete vahetamiseks ja juba olimegi oma mummulises bussikeses ja vurasime kooli poole. Meiega olid liitunud tumedanahksed kaunitarid - Primrose Zimbabwest ja Machbeth Leshotost. Kooli nähes valdasid mind umbes samasugused tunded nagu siis kui rääkisin meie hotellist. Olin ette kujutanud miskit Hi-Tech IT-kooli, kus on tohutu arvutipark, moodne sisekujundus, head netiühendused ja viimase peal tehnika... Tegelikkuses on ühte pisikesse klassi kokku litsutud ca 35 kehvas korras PC-d. Õpilastel on nii kitsas, et käsi ei saa hästi liigutada. Toolid on luitunud ja päevi näinud. Ahti arvuti ekraan on nii punane, et ma ei saa aru, kuidas sellega on võimalik midagi disainida. See selleks. Võõrustajad on püüdlikud ja armsad. Lasid meie auks isegi seinad ära värvida ja uue kraanikausi panna. Hanit ja Kartik on kenad hindud ja vahvad ka. Praegu ainult veel natuke kohmetud. Kavatseme peagi külla saabuvad Ülly ja Julika neile mehele panna. Kuigi Ülly ütles, et ta tahaks rohkem mõnele siidikaupmehele. Eks näis, kuidas noored klapivadJ. Lisaks väärib mainimist võimukas, kuid sõbralik naisboss Sonia, kellega sai ka enne tulekut paar meili vahetatud ja kes on enda eriliseks lemmikuks valinud Ahti. Ja meie õpetaja, kelle nimi kõlab nagu ta ei olekski päris inimene – Rimi Karan (ilmselt on ta on kuulsa moekunstniku Donna Karani tütar, kelle isa oli Läti kuulsa poeketi Rimi omanik). Kui rääkida meie grupist, siis VÄRVIKAS oleks vist õige sõna selle kirjeldamiseks. Siin on tõesti nii sulelisi kui karvaseid – esindatud on Madagaskar, Peruu, Trinidad ja Tobago, Palestiina, Zimbabwe, Ghana, Djibouti, Uzbekistan, Mongolia, Zambia, Leedu, Leshoto. Indoneesia, Venemaa, Kõrgõztan, Kongo... ... Mul on nendest endistest NSVL riikide esinadajatest peas kujutelm tol ajal toodetud seinavaipadest ja muust, millel on ringiratast kujutatud kõik vennasrahvaste esindajad nende rahvariietes. Meil siin saaks päris suure osa sellest pildist päriselt kokku ja see teeb päris tublisti nalja J. Kohe hakatuseks öeldi ära, et eestlased tunneb näo järgi ära – meil on kitsad ninad. No Zambia ja Zimbabwe esindajaga võrreldes võibolla tõestiJ.
Esimesel päeval õppetööd õnneks ei toimunud, sest üheks hetkeks oli väsimus meid kõiki endasse haaranud. Jõime paar tassi teepoisi pakutud imemagusat piimaga India teed ja saime umbes 6 kg õpikuid (jeebus, mida me Ahtiga nende kahe eksemplariga peale hakkame kui kool läbi saab?) ning Aptechi logoga seljakoti. Koju hotelli jõudes tundus kogu ümbrus hommikuga võrreldes justkui tundmatuseni muutunud. Inimesi oli kordades rohkem ringi sagimas ning päike pasitis eredemalt. Kui aus olla, meeldis mulle nüüd rohkem, isegi prügimängi ei tundunud enam nii õõvastavalt räpane. Tuppa jõudses vajusime magusasse pikka iluunne. Õhtul tegime koos Mongolia kutt Batha, leedukate Valdase ja Paula ning oma kallite Eesti poistega esimese iseseisva tiiru koduümbruses. Külastasime ka ühe kohallkku üle keskmise peent söögikohta, mille hinnad osutusid meie üllatuseks umbes samadeks Eesti omadega. Sähh sulle varem maalitud pilti, et võiksime siin oma elatustaseme juures kogu India ära osta. Päev oli mõnus, aga see, et jääme siia kolmeks kuuks, ei taha ikka veel kohale jõuda...:-). Tundsin selgesti kui hea, et Ahti ja Jako ka minuga on.
Väga ilmekas jutustus. Hea, et mehed kaasas on, muidu läheks väga keeruliseks.
ReplyDeleteMeestest on tõesti abi...
ReplyDeletemind kutsuti näiteks BIG BOSSiks:))
Delete