... sest kohe peale uinakut kui hotelli sööklas õhtusööki nautisime (huvitav kui palju õnnestub mul tänu nende imemaitsevate naanide ja kulchade järamisele siin juurde võtta? Ja ma veel arvasin, et Indias saab igaüks kõhnaks), lükkas ebainimlikult ülemeelikus tujus Jako kogu meie kontseptsiooni vaiksest kodusest õhtust ümber ja teatas, et me peame nüüd ja kohe viivitamatult ööklubisse minema. Sest peaaegu pool meie gruppi on minemas ja me ei tohi sellest mitte mingil juhul ilma jääda. Püüdsime küll selgitada, et oleme juba vanad inimesed ja ei suuda mitu õhtut järjest pidutseda+ vahepeal veel ekskursioonitada, aga Jako kõrvad jäid sellele vanurjale soigumisele kurdiks. Tuli minna.
Lasime siis lausa kolmele rikšale hääled sisse panna. Teiste hotellide seltskond pidi meiega klubis kokku saama. Hmmm. Koht oli muhe (eriti selle suur katuseterass koos baari ja DJ-ga), joogid jälle samast hinnaklassist kui eemisel õhtul. Seega püüdsin jäätisekokteili peale jääda. Muusika oli halvimst halvim - selles osas oli aeg nagu 15 aastat seisma jäänud, aga tants käis hirmsa hooga.
Paula ja Valdas (kes liitusid mõned päevad tagasi miski India tantsutrupiga, mis harjutab neljapäevase ülitähtsa Republic Day auks peetava esinemise jaoks viite rahvuslikku tantsunumbrit - no kokkuvõtvalt saab see olema midagi tantsupeo taolist...) said kogu õhtu oma kava harjutada. Eriti kasutas juhust Valdas, kes ennast koguaeg tantsuringis õpitud samme harjutama unustas ja nägi oma vibaja pika kehaga naiselike idamaiseid käteliigutusi tehes eriti humoorikas välja. Kõik olid hoos, isegi tavaliselt vaid ülikondasid kandvad tõsised ministeeriumiinimesed Uzbekist ja Tyrkmenistanist... Meie kõrvallauas oli kohalike edukate noorte seas parasjagu käimas midagi poissmehepeo taolist, ainult et see toimus korraga nii pruudile ja peigmehele (minuarust on see lahe, et niimoodi koos tehakse). Laual oli naljakas tort, natuke nagu Kertu käekirjaga tehtud, millel oli kujutatud abieluvoodis teki all lamav pruutpaar - pruudil tissid paljad ja peigmehel till. Till ja tissid söödi esimesena ära. Ühel hetkel tulid pruut ja tema sõbrannad kihistades Ahti juurde ja teatasid, et neil on vaja tema telefoninumbrit. Et see on pruudi ülesanne - võtta mõnelt võõralt noormehelt telefoninumber. Ise pidevalt korrutades, et ta ei kavatse seda kasutada:-). Ahti siis andis ka ja ülesanne sai edukalt täidetud. Siiani pole veel (õnneks:-) helistatud. Siis võtsime Jako, Ahti, Valdase, Paula ja Bataaga (täna selgus, et ta nimi kirjutatakse hoopis nii) kamba peale terassil veel ühe vesipiibu õuna ja mündiga... Kohal olid ka Ghana-Jennifer ja Tajikistani-Ravsi. Väga mõnus istumine. Kuigi olime Ahtiga lubanud ainult "korraks tulla", kujunes õhtu nii lõbusaks, et koju hakkasime minema alles ühe ajal öösel. Kolme rikšaga läbi New Delhi öö...
Siin muide ööasutused umbes sellel ajal suletaksegi, nii et olime jälle oma ülesande kõrgusel - lahkuda siis kui pidu lõppeb ja tuled põlema pannakse. Külmad eestlased:-).
No comments:
Post a Comment