Taas tunnen tuksatavat noori sooni: on nagu mind mu õitsev veri ehiks, ah, elada on imeliselt hää!*

Hakatuseks vabandan kõikide fännide eest, et kirjutamisega väike paus sisse on tulnud. Elu tahab elamist ja sündmused lippavad hirmsa hooga eest ära. Jõua neid siis veel kõiki üles kirjutada. Tänases episoodis tuleb juttu mööduva nädala esimesest poolest...:-).

Niisiis... Teisipäeval jäingi, nagu karta võis, päris haigeks - kooliminekust ei tulnud igaljuhul midagi välja. Nii lihtsalt magasin terve päeva. Südames natuke kripeldas, sest lähme loengutes tohutu tempoga edasi ja nii jääb nii suur tükk Illukat vahele. Õnneks lahenes asi Illustrator Bible iseseisva uurimise ja Ahti privaatse õhtuse järeleaitamistunniga. Ta on hea õpetaja, sain pihta küll. 

Kolmapäeval oli natuke parem olla ja läksin tundi nagu korralik koolilaps ikka. Peale kooli võtsime kolmekesi ette kultuurse tripi Indian National Museum of Modern Arti ehk siis India Rahvuslikku Moodsa Kunsti Muuseumisse. Olime just hiljuti külastanud Stockholmi Modernat ja nüüd oli hea võrdlusmoment olemas... 

Muuseumisse oli üsna pikk maa. Pidime metroo võtma ja ühe korra ka ümber istuma. Märkasin metroos esimest korda vaguneid "Ainult naistele". Metroorong on siin tihti puupüsti täis ja kuivõrd naistevagunis oli parem lõhn, vähem inimesi ja testosteroonipuudumisest tingitult ka vähem jõllitavaid silmapaare, on selline sugudevaheline diferentseerimine antud kontekstis päris tervitatav:-). 

India Moodsa Kunsti Muuseum on korralik, aga suhteliselt mittemidagiütlev hoone. Tore oli see, et esimest korda saime siin maitsta oma uue õpilaspileti olemasolu vilju - välismaalasele maksis muuseumipilet 150, kohalikele 10, siinsetele õpilastele aga vaid 1 ruupia!!! Meie kuulusime niisiis uhkelt viimasesse kategooriasse. 

Kaht esimest korrust läbi käies ei saanud me hästi aru, miks nimetatakse muuseumit moodsa kunsti omaks. Näitusesaal oli täis 17.-18. sajandi tundmatute autorite pilte, mis alguses tundusid päris põnevad, kuid mis oma sarnase käekirja ja lakoonilisuse pärast lõpuks üsna tüütuks muutusid. Eriti pooltõbisena vaadates. Ajaks, mil olin juba terve näitusesaali täis aevastanud, plaanisin lahkuda ja jätkata kunstinautlemist mõnel teisel päeval. Nii hea, et ma seda ei teinud, sest just kolmadast korrusest alates läksid tööd eriti ägedaks.  Nägime näiteks Leho ühe lemmikkirjaniku (keda ta ka tihedalt tsiteerida armastab:-p) Rabindranath Tagore töid. Mees on Nobeli-preemia laureaat,  kes  otsustas alles 67 aastaselt kunstnikukätt proovida... Ütleme nii, et kui ta ei oleks kirjanikuna juba kuulus olnud, poleks tema pildid ilmselt sellist populaarsust kogunud. Aga no tähtis persoon oli ta sellegipoolest ja nüüd on tema näpuharjutused siis nähtud... Meeldejäävaid töid oli kahel viimasel korrusel ja kahes lisasaalis aga tõeliselt palju. Kõige rohkem läks hinge Ungari-India päritolu imekaunis naiskunstnik Amrita Shers-Gil, keda on nimetatud ka India Frieda Kahloks. Seda nii tööde, sarnase välimuse, karismaatilise isiksuse kui biseksuaalsuse tõttu...  Igaljuhul elas see India Sikhi ja Ungari juuditarist ooperilaulja tütar põneva, kuid südantlõhestavalt lühikese elu... ...jõudis teha suurepäraseid töid ja palju reisida. Lisaks võeti ta ainsa Aasia-päritolu ning läbi ajaloo noorima kunstnikuna (ta oli siis ainult 19!) kuulsa Grand Salon de Paris liikmeks... No ja siis 28 aastaselt pani tõusev täht järsku pillid kotti ja suri eiteamillesse, ilmselt abordijärgsetesse tüsistustesse. Ise pidi järgmisel päeval avama oma esimese tõeliselt suure isikunäituse Lahores, mis kuulus tol ajal veel Indiale, nüüd Pakistanile. Kahju. Nii nagu mulle on alati imponeerinud meie endi "oma ajastu andkekas, sensuaalne ja kirglik" Marie Under (*tema sulest pärineb ka tänase loo pealkiri), jäi mind kummitama ka Amrita. Nüüd kavatsen osta tema elulooraamatu ja seda aplalt lugema hakata.... 

Rääkisime just omavahel, et see muuseumikülastus toitis meie kunstisoolikat igati nauditaval moel. Kuigi Stockholmi Moderna on mõjusam, atraktiivsem ja moodsam, paelus siin just meile seni täiesti tundmatute India kunstnike maailma sisseelemine ja tundmaõppimine. Ma vist kavatsen sinna isegi veel korra minna meie siinoleku jooksul, et ka tatti täis peaga nähud osa uuesti üle vaadata.

30ndate ilu.  Amrita Sher-Gil.

Amrita maailm...

Sher-Gil oma Pariisi galeriis.

Amrita ja tema Shikist isa. Nad ei lõika teadupärast juukseid. 

Indiast ei saanud ta üle ega ümber...

Sensuaalne...

Impressionistlik vibe. Pildiga "Noored tüdrukud" lõi Amrita 1934. a Pariisi kunstiringkondades läbi ja ta võeti Grand Salon de Paris liikmeks. 

Neljapäev oli koolis murdeline, sest siis lõppes meie Illustratori-õpe ja pidime vahetööna tegema endale logo, visitka ja blanketi. Mulle oli see elu esimene logo ja tegin siis üllatus-üllatus, kitarri. No nagu Kidra või nii... Eks ta paras harkjalg tuli, aga kui kriitilise pilguga klassiruumis ringi vaatasin, sain aru, et vennasrahvaste logod olid ikka täiesti sõnuselatamatud ja pole sel minu omal nii suurt häda midagi esimese katsetuse kohta...   "Konkurentide" töödel nägin pruunis toonis 3D-tööriistaga tehtud kaussse tundamatute pruunide viljadega, värvilisi viisnurki, tuvisid ja vikerkaari... Usun, et kui meile tundub nende looming iga disaineri õudusunenägu, ei oska nad ka meie põhjamaiselt minimalistlikku joont eriti tõsiseltvõetavaks pidada. Ministeeriumisse sellisega juba ei läheks!:-)  Jako ja Ahti logod olid mu arust eriti ägedad. Eriti tähelepanuväärne oli see, et Jako andis oma töö ära ja avastasime siis, et kohaliku telekommunikatsioonifirma logo on tema omaga peaagu nagu kaks tilka vett. Isegi font, mille Jako-poiss ise tegi, oli sarnane. Vot see on tase - algajana suurte kaladega samas vees ujuda!:).

Minu tuttuus logo ja visiitkaart esiküljelt. NB! kitarriauk on kaarti sisse lõigatud. 

Sama kaardi tagakülg. 

Pärast kooli tegime väikese reisu kohaliku käsitlöö turule Dilli Haat, mis oli tõeliselt sümpaatne koht. Kuna sinna pääses sümboolse raha eest lunastatava piletiga, oli turg puhas ja mõnusalt rahulik. Enamikes kohtades olid määratud hinnad, seega kaubelda väga hästi ei saanud, aga natuke sai ka. Ma ostsin kaks väikest purki öko-mett, sest seda meil siin India talves kulub (küsisime just oma hotellitupa puhuri, sest hommikuti ja õhtuti on ikka kuramuse külm). Nüüd on meil siis öökapil litchimesi ja ingverimesi. Mõlemad nämmad. 

Dilli Haati turul. Vot selle Ayurveda-ainega pidid juuksed maani kasvama:-).

Edasi otsustasid Ahti ja Jako teoks teha meie siinse ammuse unistuse - sõita metrooga lõpp-peatusesse ja vaadata, mis seal on:-). Sihtkoht oli Huda City, kuhu sõit läks läbi väga vaeste telklinnakute ja päädis ühe veidi uhkema ja parema arhitektuuriga piirkonnaga. Metroojaamast lahkumata tegid poisid mõned pildid ja hüppasid rongi tagasi, et mitte kõikide nende läbitud peatuste eest maksta. Alles pärast selgus, et nad olid sõitnud mitmeidkümned kilomeetrid (Jako ütles, et koguni 50 km) Delhist välja. Meie aga ei tohi teadupärast iseseisvalt linna piiridest väljuda...:-p  Nii et väike sümpaatne pättus päeva lõpetuseks. Kuna mina tundsin ennast ikka veel tõbisena ja tahtsin uut mett kohe koju katsetama minna, jäi mul see kuritegu kaasa tegemata. 
--------

Kuna nüüd tuli uni peale, kirjutan ülejäänud nädala värvikamatest sündmusest homme... Saate lugeda sellest, kuidas möödusid meie jaoks Manwhopausi kontsert, kooli ametlik Delhi-tuur, ööklubikülastus ja suurejooneline pesukausi ostmine. Lisaks saate teada, kuidas me Ahtiga peaagu krišnaiidiks hakkasime. Aitäh kaasa elamast ja värvilisi unenägusid!:-))