Pühad

Täna oli hindude suurpäev - National Day ehk India konstitutsiooni vastuvõtmise päev. India sai vabaks 15. augustil 1947 ning nende põhiseadus jõustus 26. jaanuaril 1950. Selle auks anti meile vaba päev ja terves linnas toimusid suured pidustused ning paraad. Meil soovitati püsida oma naabruskonnas ja paraadi telekast vaadata, sest igal pool olevat ummikud ja rahvamassid. Nad üritavad meid siin ikka vati sees hoida:-). Otsustasime Ahtiga päeva jälle kahekesi veeta. Käisime oma vegekohas Ahti lemmikut seene-tikkat söömas ja siis jalutasime taas pargi poole (sinna meid ikka kisub:-). 

Maailma õnnelikum Miki. Kui sul on ikka hunnikute kaupa head süüa ja kui maius on suurem kui sa ise, pole elus tõesti muud vaja. Vähemalt oravaelus mitte:-). 

Harjutusi tervisesportlasele...

Teel parki käisime läbi juba tuttavast üliõpilasgaleriist, kus oli üleval uus näitus. Eelmine oli parem. Külastus oli aga siiski põnev, sest kohtasime üht kohalikku haritlast - sellist hallipäist väärikat vanahärrat, kes galeriis töötab. Ta lubas mulle uurida Amrita raamatute kohta. Ütles, et isegi nemad ise on ühe tema elulugu puudutava üllitise välja andnud, kuid seda umbes 40 aastat tagasi:-). Ja et tänaseks on tema raamatud ja albumid päris rariteetseks muutunud. Aga et kui ta õnnestub midagi saada, siis ta meilib mulle. Mul on hea meel. 

See Sikhipilt seal näitusel oli päris tore. 

Hauz Khasist leidsime ühe põneva kangialuse, kus müüakse 1960. aastate Bollywoodi filmipostreid. Originaale - st et igaühte ongi ainult 1 eksemplar. Tükihind on 500 ruupiat ehk umbes 8 eurot. Mõtlesime, et võibolla ostame endale paar tükki, aga peame enne mõtlema, kuidas ja kuhu nad täpselt kodus panna - päris rajud näevad välja! 

Maaliline kangialune...

Postrijahil...

Hetk...

Üks ilus poesein...

 Edasi kulges päev pidupäevale kohaselt - sulnilt. Leidsime jälle ühe laheda kohvik-söögikoha (me vist ikka peame siia elama jääma:-))). Koha nimi on "Out of the box" ehk Kasitist välja. See asus ühe meeldivalt pilla-palla välimusega hoone ülakorrusel. Tundus nagu oleksid siinsed omanikud eurooplased, sest mõledud oli ka asjadele, millele hindud tavaliselt tähelepanu ei pööra. Näiteks WC-le ja isuäratavale serveerimisele. Et olime just söönud, ei tellinud me midagi hamba alla võtmiseks, aga toidud nägid täiesti superluks välja. Siin pakuti ka liha - lammast, kanavardaid ja muud säärast, mille üle siin vegemaailmas ikka natuke isutab. Võtsime kohvi ja ühe nämma külma kohvikokteili. Kui need keres, saime aru, et suurtest akendest üle Hauz Khasi laiuv vaade ja kõrvupaitav muusika on  liiga head, et kohe ära minna. Nii sättisemegi end baaritoolilt pehmemale istmele kerra ja võtsime kahepeale veel ühe vesipiibu. Oi, kus seal oli erinevaid maitseid ja combosid - mustsõstra, mustra kirsi ja laimisegu roosiveel, erinevad alkoholipõhjalised piibuvariandid... Näiteks mojito ja tequilaga. Meie võtsime peale pikemat kaalusmist piparmündi-roosisegu piimapõhjal. Alkoga polekski saanud võtta, sest on püha ja siis alkot ei müüda ja ega me eriti taht ka. Piibul vahetati aja jooksul kohe kolm korda sütt, nii et popsutasime seal ikka mitu tundi. Lennukid ja linnud lendasid mööda ja aeg käis hästi aeglaselt ja laisalt... Ahti ohkas ja ütles, et talle ikka nii meeldib Indias. 

Sulni järvevaate kõrval avanes kohvikuterassilt põnev tööstislik miljöö...

Teenindajaid oli ka selles kohas palju, aga nad olid kuidagi viisakalt tagaplaanil. Kuulsime muide eelmises postitustes mainitud Shattva restorani omaniku käest, et Indias töötavadki restoranides ainult mehed (va mõned siserännanud pilusilmsemad neiud), sest see on raske töö (tavapärane asi tänavapildis - 9 telliskivi peakohal tassimine aga on ühele naisele midagi täiesti paslikku:-)). Sellist ainult meeste hõivamist praktiseeritakse ka "probleemide vältimiseks" - no et kui ikka kena teenindajatüdruk mõnda paarikest teenindab, siis võib mees teenindajat kauemaks vaatama jääda ja sellest võib tekkdia peretüli. Vastupidine variant (no, et mõni naine vaatab meesteenindajat), olevat välistatud:-). No ja nii ongi restoranides ette kandmas ja süüa tegemas vaid mehed ja kuna vahetuse pikkus tohib olla max 8 tundi ja iga teenindaja peab nädalas ühe vaba päeva saama, on personali palgatud hordide kaupa. Näiteks Shittvas on kolm tibatillukest korrust ja seal ei käi eriti rahvast, aga töötab 28 inimest! Igal korrusel on korraga 3-4 tüüpi. Lisaks administraator (mu arust on neid korraga lausa kaks), ukselahtitegija ja muud asjapulgad. Marko kunagi just rääkis Hiina kohta, et seal tehakse ka kõige lihtsamaid töid ikka kolme kaupa. No et üks kaevab, teine õpetab ja kolmas vaatab, kuidas kaevatakse. Siin on täpselt sama lugu. Kui küsisin, et kas mõtekam ei oleks pooltele kinga anda ja teistel palka tõsta, ütles ta, et raha töötajaid ei motiveeri. Lorutamine on moes. Kelner pidi palka saama 7000 ruupiat kuus (1750 krooni). Lisandub service-charge pealt saadav osa. Lisaks peab tööandja kinni maksma töötaja elamise (!). Kartik ütles, et kõik kohad on töölistest ülerahvastatud ka sellepärast, et inimesi kuidagigi hõives hoida, muidu surevad päris maha. No umbes nagu meil tekitati tööpuuduse vähendamise eesmärgil need reisisaatjate töökohad. Aga tulles tagasi meie tänase kohviku juurde... Popsutasime siis piipu kuni väljas pime ja jalutasime läbi pimeda pargi kodu poole. Taustal miski rituaalne trummipõrin, mis meeleolu üsna huvitavaks tegi. Poetänaval tirisin Ahti Fabindia poodi, lootuses, et ta endale mõne ägeda indiapärase riietuse soetaks. 50-aastase ajalooga Fabindas on väga suur valik (just erinevaid värve ja mustreid) kohalikke rõivaid, tõsi, need on natuke kallimad kui mõnes suvalises poes või turul. Ahti riietamiskatse lõppes sellega, et mina ostsin endale sinisekirjud haarempüksid, tuunika, kõrvarõngad, käevõru ja hõbesõrmuse:-D. Ahti maksis:-). Kogu ostutegevus kestis vähemalt tunni, sest mul oli ju vaja enne otsustamist proovida kõiki sinises toonis kurtasid ja särgikesi, mis uute pükstega sobida võiks. Lõpuks saime asja ikka purki ja Ahti lubas, et järgmisel korral võtab tema ka midagi oma India-garderoobi. Indas on äge see, et mida iganes ostad, pakitakse see alati kaunilt ära. Mulle pandi ehted täna ilusasse triibulisse riidest kotikesse. Ja näiteks puuviljad pannakse võrku. Isegi meie odavas vegesöögikohas saad tüki maiustust ostes kaasa toreda karbi, kus sees on sinu jaoks vaakumisse tõmmatud koogike. Kilekottide asemel kasutatse paberitaolisest materjalist tehtud värvlisi kotikesi. Valmistatud umbes sellisest asjast nagu meil kuskil vabrikus töötavate tegelaste kaitsemütsid või maalrite tunked. Ja ka paberkotid näevad siin kenad välja. Sellised ökovälimusega - jõupaberist ja takupaeltega. Ilmselt on siinne turg nii suur ja tootmine seega odav. Igaljuhul väga ilus ja spets. 

PS. Fabindiast rääkides tervitan õde Mari, kes mulle seda kaubamärki juba siis tutvusas kui mina Indiast veel midagi ei teadnud:-). 

Nüüd tulime koju ja vedeleme niisama. Panime endale mõlemad Ayrveda juuksemaskid pähe. Nii, et hetkel käib meil peas võitlus kõõma ja hallide juuksekarvadega. Lisaks hakkavad meil juuksed tohutult vohama. Hell yeah! (meie Valadse lemmik-sõnapaar:-).