Pesupäev

Pühapäeval tõusime umbes keskpäeva ajal ja rammu ei jätkunud muuks kui minna Ahtiga sulnile jalutuskäigule. Oi, pühapäevad on miskipärast mu lemmikud!

Otsustasime vahelduseks juba harjumuspärastele teedele käia natuke teisi "radu". Nii leidsime ühe uue põneva taimetoidu-söögikoha Sattva ("Puhtus"), kus saime väga heade maitseelamuste ja teeninduse osalisteks. Veetsime ühesõnaga igati armsa romantilise lõuna. Sattva kõrvalt avastasime lihakulinaaria, kust saab kaasa osta valmis- ja poolfabrikaate liha-, kala- ja kanatoodete hulgast. Jätsime selle suurema lihahimu tarvis meelde. 

Kõhud täis, viisid jalad meid ikkagi jälle Green Parki, kus toimus miski põnev kogunemine - püsti oli telk, kus lauldi ja tantsiti. Telgi ees pakuti süüa. Lähemal uurimisel selgus, et tegu on vanade heade krišnaiitidega, kes meid kohe lahkelt enda juurde telki kutsusid. Kuulasime palvuse ja laulud ära ning tahtsime edasi jalutada. Nii lihtsalt see ei läinud, sest juba oli meil ümber punt õnnelike usklikke (no krišnaiidid kohe on õnnelike nägudega!), kes meid tungivalt sööma palusid jääda. Et mitte ebaviisakad olla, toppisime juba täis kõhu peale veel ühe kõhutäie. Väga maitsev oli, muide! Siis tuli meiega sujuvalt rääkima kogu kamba "juht", kes küsis kust, tuleme, millega tegeleme ja nii... Ise samal ajal väga targa ja rõõmsa näoga meile otsa vaadates. Ta teadis Eestit ja Skandinaaviat ja rääkis, et seal on palju krišnaiite ja et kas meie sellest ka midagi teame. Et võibolla on meil isegi midagi südmel ja me tahaks seda nendega jagada, et Krišna abiga asjast jagu saada. Palusime selleks tähtsaks toiminguks veel veidi aega... Siis näitas mees uhkelt kaht pilti oma käes, millest ühel oli kaks imekaunist neidu. Need olid tema tütred. Tõesti ilusad. Millegipärast rõhutas ta oma jutus koguaeg ainult ühte, nooremat ja "ilusamast natuke veel ilusamat" tüdrukut. "Lihtsalt ilus" tütar vaikiti justkui maha. Märkasime seda Ahtiga mõlemad. Imelik, miks ta üht tütart teisele niimoodi eelistab - peaks psühhoanalüüsi tegema:-). Lõpetuseks küsis mees meie Facebooki kontakte ja on nüüd minuga seal sõber (nii ma endale seal kõik need sõbrad saangi!:-.). Ühtlasi ütles, et oleme igal pühapäeval parki nende söömaajale ja palvusele oodatud. 

Religioossele lõunale järgnes juba rituaaliks saanud tass kohvi Zeros, kus istus seekord too veidrukust teine Menwhopausi solist. Jälle vines ja sama sürr kui siis... Pudelipõhjataolised prillid ees. Läksin tema juurde ja küsisin, kust saaksime nende plaadi osta. Ta ütles oma imeliku peenikese porgandhäälega, et need on vist kõik läbi müüdud. Et ta vaatab ja kui ei ole, siis kõrvetab meile ühe koopia. Sama plaat just parsjagu mängis seal ka ja ütleme nii, et väga hea oli. Samal päeval ostsin endale kaua nillitud autokummist ja värvilisest kangast tehtud Menwhopausi koti. Groupide värk:-). 

Teel tagasi soetasime endale ühe suure koleda sinise ämbri ja pesupulbrit ning otsustaime hotellis avada oma pesumaja. Pesupesemisteenus on siin lihtsalt nii kuramuse kallis ja maksta tuleb per ese, mitte per kilo. Mitte nagu näiteks Nicaraquas, kus miski 5 eegi eest pesti terve hunnik asju ära ja sätiti veel korralikult lappesse ka. Nii me selle tobeda ämbriga siis koju jalutasime ning kogu pühapäevaõhtu läkski küürimise ja pesuväänamise võtmes. Tegime veel nalja, et koju Eestisse tulles seome ämbri oma seljakoti külge ja jalutaksime lennujaamas ringi - oleks see vast vaatepilt:-). Ilmselt jääb meie uus pesumasin siiski siia järgmiseid aptechlasi ootama.

Meie uus pesumasin.