Kidra: Sõpruskohtumine

Alates kella 11. 30 läks taas kord tüütuseni veninud õppetöö lõpuks käima. Hakkasime põhjalikumalt õppima Illustraatorit ja mulle tundub, et isegi kui pean töötama vana katkise hiirega PC peal, tundub asjast tegelikult kasu olevat. Vahepeal läks isegi minusugiusel kiire taibuga tšikil asi keeruliseks ja väike pisargi tuli silmanurka (klassika!). Õnneks oli Ahti armsasti abiks. Minu viga on see, et olen kärsitu. Kui tegelikult peaksin kõik värvilised ringid ja ruudud õpetajaga kaasa joonistama, tahan mina juba järgmiseid asju teada ja nii jäävad osad olulised detailid kahe silma vahele. Proovin esmaspäeval kannatlikum olla. A ja veel. Täna tuli meie gruppi uus poiss – Sierra Lionest. Ning saime oma esimese 10 päeva taskuraha, 5000 ruupiat (ehk 1250 krooni). Vabandust Ülly ja Jul, et ma IKKA kroonides mõtlen. Isegi Indias.

Meie Bengalist pärit õpetaja Rimi ja imeilus programmikoordinaator Kartik.

Märkimist väärib ka see, et andsime Kartikule-Hanitile lõpuks ära oma Eestist ja Soomest kingiks toodud õlled. Nad olid väga rõõmsad. Reede tundub üldse kuidagi lõdva päev. Muidu ülikonnastatud Bollywoodi näitleja välimusega Kartik ja erinevatest udupeentest ministeeriumitest pärit rühmakaaslased kandsid reede puhul kuiva ülikonna asemel moodsat vabaaja rõivast. Kartik käis meile keset tundi (tüüpiline, et siin niimodi suvaliselt sisse sajatakse) ka alkoholialast nõu andmas ja ütles, et kõikidest jookidest on kõige targem osta kohalikku rummi nimega Old Munk, mida oleme Ahtiga kunagi Leho juures ka proovinud. Pudel on uhke, rumm ise hea ja liitrine maksab ainult 270 ruupiat (ehk umbes 68 krooni). Kui minu tagasihoidlikuid märkmeid edasi loete, saate teada, et võtsime Kartiku nõu kuulekate õpilastena ka kuulda.

Pärast kooli läksime metrooga Delhi kesklinna, mis on meie kodust umbes 8 peatuse kaugusel. St et üsna kaugel. Selleks ajaks oli mu üsna pilvine tuju natuke paremaks läinud. Ostsime endale metrookaardi, mis maksis 100 ruupiat. St seda, et 50 ruupiat on deposiidis ning selle saab kunagi tagasi. Ja 50 ruupia eest saab reaalselt sõita. Kaardile saab hiljem raha juurde laadida. Delhi metroo näeb välja uhke, aga lähemal vaatlusel silmnähtavalt lohakalt ehitatud. Ja siingi peab igaüks läbima turvakontrolli – see koosneb nõrgema soo puhul läbiotsimisest naisturvatöötaja poolt ja koti läbivalgustamisest. Sama süsteem kehtib ka näiteks suvalisele turule minnes ja isegi linna keskväljakul asjuvasse parki sisenedes. Loomulikult on turvatöötajate varustuses ka hiiglasuured relvad, mis mõjuvad üsna ähvardavalt.

Delhi kesklinn ehk Connough koosneb pargist ja selle ümber ringi moodustavatest üsnagi nägusatest hoonetest. Hoonetesõõr koosneb poodidest, söögikohtadest ja sagivtest inimestest. Siin nägime lõpuks ka valgeid inimesi, kuigi mitte palju. Ja tunduvalt rohkem kerjuseid kui meie koduümbruses Green Parkis, mis ei ole turismipiirkond. India elu juurde käib ka tohutul hulgal koeri, kes näevad omavahel väga sarnased välja. Arvame Ahtiga, et kõik nad põlvnevad samast koerapaaristJ. Nad magavad kõik hästi kõvasti kerratõmbunutena käpp pea all ja paremal järjel penidel on seljas ka vestike.

Kuna kõht oli selleks ajaks kenakesti tühjaks läinud, einestasime keskmisest peenemas Hiina kööki pakkuvas söögikohas Tao by Zen. Toit oli maitsev, aga jällegi üsna kallis. Seda just lisanduvate maksude ja teenustasude pärast, mida aluguses hinnas ei näidata. Pärast sööki tegime tiiru meie õpetaja poolt nimetatud Palika Bazaaril, mis asus maa all, kuhu sai läbi turvkontrolli ja mis oli tõesti raskesti talutav koht. Palju koledat “poolalikku” kaupa, läppunud hais ja tohutu sagimine. Pidasime seal vastu umbes 5 minutit. Edasi istusime veidi juba mainitud turvatud pargis, kus oli just lõppenud miski Mozarti muusikat tutvustav kontsert. Rääkides turvakontrolli ja üldse siinsete inimest tööstiilist, siis tundub, et nad teevad kõiki asju lihtsalt sellepärast, et midagi teha ja nö “linnuke kirja saada”. Suuremat tolku sellest tegevusest ei ole. Igaüks, kes tahaks, saaks sellest põgusast turvakontrollist läbi viia ükskõik mitu relva või pommi, sest kontroll teostatakse nii lohakalt. Või siis tänavapühkijad. Pidevalt käib mingi pühkimine, aga midagi puhtamaks ei lähe. Mustus aetakse vist lihtsalt laiali või ühest hunnikust teise... Ülim näide on meie hotelli söökla - seal käib söömas 14 inimest ja töötab 7 kokka + 3 manageri. Kokku on Sara Residency palgal 25 nägu. Kertu ja Ants, ja teie rügate kahekesi 500 inimese vatusvõttu teha? Küsige raha juurde!:)

Ühel mehel tuli pargis uni.

Sellised näevad välja peaagu kõik tänavanurgad Delhi kesklinnas. Inimesed sülitavad sinna suust oma põsktubaka-taolise sodi.

Koju otsustasime minna teise metroojaama kaudu ja natuke jalutada. Tee viis läbi veel ühe turu, mis oli täis nö ehtsat India kaupa. Kuid isegi kui midagi meeldis, ei saanud asju pikemaks vaatama jääda, sest muidu oleks meid lõputu müügijutuga lihtsalt maatasa tehtud.

Päris tore turg Delhi kesklinnas.

Teele jäi ka eriti luksuslike hottelide piirkond. No need olid ikka nii uhked hotellid, et ma polegi selleiseid enne näinud, vähiti siis Indias. Iga hotelliaeda sissesõitva auto alla vaadati peegliga, et võimalikke pomme tuvastada. Tehti lahti kapotid, pagassid jne. Teel koju käisime reede puhul läbi ka Green Parki ainsast alkopoest, mis näeb välja nii jube, et kirjeldada on raske. Mina sinna sisse ei läinud, kartes langenud naiseks titueerimist ja kividega surnuksloopimist. Poisid aga said ühe Old Munki kätte. Õhtu lõpuks oli minu toas kirju seltskond – leedukad oma ürdilikööriga 999, Mongoolia-Batha oma Chingis Khani killer-viinaga, Tajiki tüdrukud teisest rühmast ilma külakostita ja meie kolm. Kõik oli meeleolukas - Batha oli külla tulnud maikaga ja näitas üsna mehiselt chingiskaani tarbinuna arvutist hoogsalt oma kodukoha ilu. Meie imestuseks oli ta igal teisel pildil koos Mongoolia presidendiga. Seega on Batha kodumaal vist mingi tähtis nina. Kahjuks ei saa me seda kunagi lõpuni teada, sest ta ei oska eriti inglise keelt, ega ühtegi teist keelt. Üks on aga selge – meil tuleb talle külla minna. Näiteks mägimatkale, sest neil on isegi 4000 m kõrguseid mägesid seal Mongoolias. Õhtu kangemad olime meie Jakoga. Rääkisime poole neljani hommikul elust ja olust, kuni uni võimust võttis. Õhtu suursündmus oli minu jaoks see, et tulime Ahtiga “kapist välja” ja tunnistasime vähemalt ruumisviibijatele, et oleme paarJ. Seni olime seda professionaalsuse huvides natuke nagu varjanud. Üks tähelepanek veel. Kogu meie sulni tutvusmiõhtu müristas ja sadas suuuurt vihma. Ja nett ütleb, et Delhis sajab jaanuaris keskiselt vaid 1,6 päeva ehk praktiliselt üldse mitte. Mulle tundub, et nett valetab.