Pühapäev

Esimene pühapäev Indias. Kuigi eile sai üsna õigel ajal magama mindud, lõime silmad lahti alles kell veerand kaks päeval. Ja seda tohutute juubelduste ja trummipõrina peale, mis õuest kostis. Hobused, pillid, uhketes rahvarõivastes inimesed ja heledahäälene laul, mis kolonnina meie hotelliaknast möödusid, andisid kokku nagu meie laulupeo rongkäigu India võtmes. Seisin öösärgis oma hotellitoa rõdul nagu Inglise kuninganna ja peale esimest segadust püüdsin ka mõned fotod teha. Pean pärast uurima, mida täpselt tähistati. 

Kolonnid lähenevad...

Kaasaelajaid on peale meie veel...

Üks delegatsioonidest.

Järgmine...

Ja veel...

Nüüd midagi hoopis uhket...

Hea küll... Seda veerand kahest ärkamist pehmendab veidi asjaolu, et käisime kl 8. 55 korra hommikusöögil ka, sest hotellis saab seda täpselt kella seitsmest üheksani. Nädalavahetusel võiks söögivärki ju natuke hiljem teha, sest kõik jõuavad kohale alles kõige lõpuks. Söök on siin hotellis hea, aga ainult õhtuti. Hommikusöögi puhul püüavad nad vist jäljendada rahvusvahelist kööki. Täna pakuti üle keedetud külmi makarone hernestega, friikartuleid ja eilsest alles jäänud külma naani (aga kes tahab enam eilset külma naani kui on suhu saanud värske sooja naani maitse!). Õnneks sai eraldi tellida omletti. Me võtsime selle. Tegin juba tuttavaks saanud köögipoistele ettepaneku hommikuks pakkuda ka värskeid puuvilju – papaiat ja teisi siin müüdavaid hõrgutisi. Mind toetasid Aafrika esindajad. Köögipoisid  tegid näo, et said aru – vaatame siis homme. Kohvi (meie mõistes) siin ei anta, saab miskit lahustuvad lahjat kohvimaitselist jooki, mida mina ei taha, aga suur kohviarmastaja Ahti siiski joob. Mina eelistan piimaga teed.  Küll aga leiab linnas euroopalikke kohvibaare, kus siis seda õiget kohvi ka saab kui enam muudmoodi ei kannata. Aga üldiselt, kellele see kohv ikka hea on...

Täna laseme toale jälle peale ka toakoristuse. See on ilmelik. Nad küll koristavad, kuid näitaks Ahtile ei pandud uut WC-paberit, kuigi see oli täiesti otsas. Samuti ei vahetata siin päevade kaupa käterätikuid. Kuigi need näevad juba päris jubedad välja. Loodame, et voodipesu ikka vahetatakse lõpuksJ. Saime endale “tutvuste kaudu” ka vetsuharja. Enne pidin WC puhastamiseks kasutama erinevaid ebahügieenilisi trikke, mille detailsemast kirjeldusest te ilmselt huvitatud ei ole. Personal oli küll täiesti hämmingus, et mida ma harjaga teen, et nemad ju ise puhatsavad potti... aga igaljuhul seisab see nüüd uhkelt minu vetsupoti kõrval ja on olemas kui häda käes.

Täna on õues esimest korda suve lõhn.  Võtsime tuk-tukiga ette reisi vanasse Delhisse. Esimest korda ütles üks tuki-mees meile ära. Et tema nii kaugele ja nii pöörasesse paika ei sõida. Teine oli nõus minema kokkuleppelise tasu eest 250 ruupiat, mille 200 peale kauplesime. Teel käisime veel ka ka tuk-tukkide tanklas kütust võtmas. 

Tuk-tukkide tanklas.

Meie tuki-juht.

Lõbusad reisisellid.

Vana Delhi tundsime juba kaugelt ära. Vot see oli India! Sain juba poolel teel aru, et lühikese öökullidega kleidikese, tumedate sukapükste ja kõrge säärega hipilike konts-saabaste jalgapanemine oli viga. Poisid on kindlad, et India iive kasvab minu nägemisest hüppeliselt. Oh neid kilavaid ilmi ja ilaseid suid...  Uitasime natuke ringi ja nägime ikka tõelist India tänavaelu ning isegi kohalikke matuseid, millest võtsid miskipärast osa ainult mehed. Kuuldavasti maetaksegi siin ainult pühapäeviti. Episood, mida meie nägime, oli selline, et meile tuli vastu suur kolonn kiiresti kõndivaid mehi, kes kandsid peakohal raami lina sisse mässitud surnukehaga. Peaks seda India matuseasja kuskilt kohe täpsemalt uurima...

Tere, Old Delhi!

Otsitakse elektrikku.

Loomad elutoas!

Mini.

Koos härraga.

:-(

Proovisime minna ka Jama mošeesse, mida peetaksie India suurimaks, kuid kuna me ei jaksanud uksel jageleda tegelastega, kes tahtsid fotoaparaadi kaasavõtmise eest raha, minu õlgadele pandava räti ja kõige muu eest samuti. Kuigi nad ei tohiks. Proovime teine kord kui oleme minekuks rohkem valmistunud. Edasi võtsime metroo ja otsustasime pilgu peale heita suurele monumendile nimega India Gate, mis näeb koos oma tohutu promenaadiga välja nagu Champs-Elysees Prantsusmaal. Teel sinna nägime ka oma reisi esimesi ahvipärdikuidJ. India Gate'i puhul oli tegu suure turistiatraktsiooniga, kus sulle tahetakse pähe määrida kõige absursemaid turistividinaid – värvilistest pärlitest miskite tobedate lendavate tuulikuteni, mis meile agara müügidemonsatsiooni ajal pidevalt pähe tahtsid kukkuda. Minu käele tehti vägisi hennatätoveering, mille eest ma polnud nõus maksma, sest selle teostamise puhul ei olnud tegu minu vaba soovi ja tahtega. Suur hulk kohalikke mehi tahtsid koos meiega pilti teha. Tundisin end oma lühikeses kleidikeses nagu tõeline loomaaialoom. Meenus kunagine vahejuhtum Gize püramiidide väljal, kui kolm Egiptuse noormeest minuga samuti fotosessiooni alustasid ja hiljem aadressi küsisid, kuhu pildid saata. Nad kõik kirjutasid mulle veel vähemalt aasta. Kirjad olid lõhnastatud paberil ja saadetised sisaldasid lisaks kirjale ka väljavõtteid Celine Dioni lauludest ning hõbeehteid. Indian Gate ümber käis ka kõva ettevalmistus kuu lõpus toimuvateks riiklikeks pidustusteks. Värviti, ehitati, paigaldati toole. Just nagu Tallinas olümpiamängude aegu...

Esimene pärdik. 

Lõputu promenaad India Gate'i juurde...

Kohal!

--------------------------------

Just jõudsime metrooga koju. Laadisin oma metrookaardile veel 100 ruupiat... 
Tegin oma Ayurveda rituaalid ära ja ootan õhtusööki. Nii ikka ei saa, et sööd hommikul kl 9 ja siis ootad näljasena õhtul kl 19-ni. Ma ei kuula enam Ahti ja Jako juttu teemal “mul ei olegi kõht nagu eriti tühi” ja kavatsen edaspidi ka lõunat süüa. 
Netiga on siin ikka nii jamad lood kui olla saab. Kui esimesel päeval läks meili väljasaatmiseks 5 minutit, siis nüüd ei saa seda enam üldse teha. Pangaülekannetest jms rääkimata... 
Ahjaa, ja sain teada, et hommikune paraad oli hinduismi usupüha auks. Side lõpp.