Klassiekskursioon

Reedel hakkasime õppima Photoshopi, mis tundub kokkuvõttes veel keerulisem kui Illukas. eriti sellepärast, et see näeb välja nagu Illukas, kuid paljud selle käsklused on erinevad. Aga koolist ma eriti rääkida ei malda, sest ees ootas nädalavahetus...

Tegime kohe peale kooli väikse lõunasöögi ühes uues vege-kohas ja seejärel mõnusa uinaku, et õhtul Menwhopausi kontseridil triksis-traksis olla. Kontsert pidi toimuma kohas nimega News Cafe ja meil polnud aimugi, kus see asub.  Pärast läbirääkimisi Google Mapsi ja tuk-tuki-juhiga saime asjale jälile... Kohale jõudsime täpselt kl 21. Nii oli kontserdi algus välja kuulutatud. Kohvik oli meie esialgsele ettekujutusele miskist underground urkast, hoopis peen diskopepude lounge, mis asus ühe kaubanduskeskuse, mis oli veel suurem ja veel uhkem kui  meie jaoks seni maailma suurima ostukeskusena tundunud Select City Walk Mall, ülakorrusel. Glamuuri sisse mahtusid ka hirmkallid hinnad ja sulnis avatud terassiosa. Üks 0.3 õlu maksis koos maksudega 306 ruupiat (76 krooni eh peaagu 5 euri) ja Cuba Libre kohalikust odavrummist Old Munk sai meie omaks 390 ruupia ehk peaaegu 100 eegi eest ja ka siis polnud seal 4, vaid 3 cl rummi.  Old Munk maksvat Eestis muide umbes 18 eurot. Siin, nagu juba korra mainisin, on liiter 4,3 eurot:-).  Bänd läks peale umbes kl 22  ja nad andsid intiimses õhkkonnas nauditava kontserdi. Rahvast oli kohale tulnud aga tõeliselt vähe - nii umbes 30- 40 inimest. Ei tea, kas imeliku kohavaliku pärast või miks. Hiljem Kartiku käest küsisin, et kas tema teab Menowpause'i. Ta vastas, et teab küll, et see on üsna populaarne, aga mitte miski nr 1. Ilmselt oma indie-muusikaga pigem nišikas. Nägime ära nii Prantsuse trummari kui bändi teise solisti, kes on maailma veidram tüüp oma kergelt vines olemise ja indiapärase johnlennoni lookiga:-).  Igaljuhul läksid tüübid nii hoogu, et musitseerisid südaööni välja. Pärast tänasime neid veel kättpidi ja nad kutsusid meid terassile edasi tšilima. Kuna meil oli joogirahast kahju ja ilm oli ka külmavõitu, otsustsime koju minna. Seda enam, et järgmisel päeval pidime ärkama kl 6 hommikul, et minna Aptechi ametlikule Delhi-ekskursioonile. 

Veel uhkem ja luksuslikum kaubanduskeskus. Siin asuvas News Cafe's toimus Menwhopausi kontsert. 

Noored kontserdil.

Hakkas!

Musitseerivad...

India oma John Lennon.

Ütleme nii, et kuna meil õnnestus poistega meie toas enne magamamiekut veel kiire aftekas teha, saime tuttu alles umbes 2-ajal öösel. Või oli see pool 3... Nii jäi uni üürikesemast üürikeseks. Magasime nats sisse ka ja nii kobisime praktiliselt otse voodist bussi. Jõudime õnneks retseptsioonist veel kõigile kaasa pandud moonakotid haarata. Loomulikult läks meil meelest, et on varajane hommik ja õues on siin sel ajal umbes 7 kraadi sooja. Nii oli Ahti ekskursioonil plätude ja õhukese kardiganiga. Mina aga oma väikese punase sametjakiga. Ei aidanud ka meie unistus peatselt soojaks minevast bussist. Siinsetes bussides vist ei olegi soojendust.

Rahvast oli väljasõidul kokku kaks suurt bussitäit - lisaks meie grupile ingliskeele ja veebimeeste punt. 

Meie üllatuseks olid osad Aafrika esindajad ekskursioonile tulnud musta ülikonnaga. Küll me nuputasime, mis neid vaevab ja jõudime lõpuks järeldusele, et ju neil on kõik riided mustad ja midagi pole selga panna. No aga võibolla on nad lihtsalt eeskujulikud džentelmenid... Igaljuhul paistsime meie Ahtiga oma värvilistes hilpudes, plätudes + magamatuses nende kõrval eriti veidrad välja:-). 

Mugisime sõidu ajal vaikides keedumuna mis meile kaasa oli pandud  (no nagu ühel õigel ekskursioonil olema peab:-),  ja ootasime, mis saama hakkab. Esimene peatus oli Qutubi kompleksis, mis oli näiteks 2006. aastal India kõige enim külastatud turismioblekt, edestades isegi Taj Mahali. Kompleksi kuulub  Alai minarett ja mitmeid muid vaatamisväärusi nii umbes 12. sajandist. Pärast selgus, et see jäigi meie kõige lemmikumaks kohaks, mida päeva jooksul vaatams käisime. Usun, et paljuski oli "süüdi" ka see, et olime seal väga vara hommikul, mil valitses õnnis vaikus ja ilu. Kogu olemine oli tõesti väga kaunis! Rahvamassid, kes seda igapäevaselt külastavad, magasid alles sulnist laupäevaund. Kompleksi kuulus ka üks maagiline raudpiilar, mis on umbes 1600 aastat vana ja suur ime, sest ei näita senini roostestamise märke. Öeldakse,  et see, kes postist seljatagant kätega ümbert kinni saab võtta, on "the luckiest person in the world". Kuivõrd ilmaime on tänaseks vaatajate lähedalemineku eest taraga piiratud, ei antud meile selle tiitli võitmiseks isegi võimalust... Tegime palju pilte ja jalutasime niisama, püüdes külmast võitu saada. Enne kui tagasi bussi ronisime, andis Paula Ahtile soojenduseks plätude sisse oma väikesed punased aukudega sokid, mille ta templites käimiseks kotti oli pistnud. 

Varahommikune külm. 

Mina erinevate vaatamisväärsustega - Kartik ja Hanit. 

Õnnis hommikuvalgus...

Tango kolmele. 

Men in black+1. 

Alai minarett.

Maagiline raudpiilar ja papagoi.

Plätud ja punased sokid a la Ahti. 

Edasi viidi meid 1986. aastal valminud moodsasse Lotus Templisse, mis on võitnud hulkade viisi arhitektuuriauhindu, samas sarnaneb kahlaselt palju Sidney ooperiteatriga. Kuigi arhitektid on erinevad - Austraalia omal Jorn Utzon ja Delhi "koopial" Kanadas elav iraanlane Fariborz Sahba. Tempel on tore selles mõttes, et tegu on nö "kõikide uskude templiga", kuhu võivad palvetama minna ükskõik, millise religiooni esindajad või lausa uskmatud. Lootuseõiekujulisse ja veesilmadega ümbritsetud  Lotus Templisse sisenedes tuli (nagu ikka) oma jalanõud ära anda, hoones sees ei tohtinud sõnagi rääkida ja seal valitses tänu sellele õnnis kõikehõlmav vaikus... Mediteerimiseks ilmselt mõnus koht. 

Lotus Temple New Delhis.

Ooperiteater Sidneys.

Selle peatuse juures juhtus meil ka päris halenaljakas lugu. Nimelt pidin WC-sse suuremat sorti "asjale" minema (või kuidas seda viisakalt kutsutakse:-). Kui olin kükita-kemmergute rivis lõpuks paar tavapotti leidnud, sain aru, et seal ei ole paberit. Oma murest wc-personalile rääkides kehitasid nad õlgu ja ütlsid, et ei ole jah paberit. Siis sain nööbist kinni klassivennal Andreil, kes meenutab meie arvates James Bondi-tüüpi filmides nähtud hullu ja andkat vene teadlast, kes lõpuks koostöös peateegelasega maailma suudab päästa. Andrei aga oli ise umbes samas olukorras ja mind ta küll päästa ei suutnud. Seejärel sattus ette rühma venelanna Irina, kes mulle halastuses andis ühe oma viimastest taskurättidest ja kaks lehte oma kaustikust:-). Sain hädavaevu asja korda. Natuke jäi puudu ka. Siis selgus, et kätepesukraanist ei tule vett. Õnneks leidsin ühe väikese tilkuva kraani WC-kabiinist. Üsna maa lähedalt. Seda ka kasutasin. Kui Ahtiga vetsuuksel kokku saime, oli ta silmnähtavalt mossis, sest tema oli paberi puudumist märganud alles siis kui häda juba tehtud. Nii oli tal kaks valikut. Kas kasutada Paula punaseid sokke või pesta end väiksest kraanist tuleva veega. Pärast pikemat kaalumist (kuidas ta sokkide kadumist Paulalse seletaks?), valis ta alakeha pesemise. Mossis oli ta muuhulgas sellepärast, et korralik Ahti kannab endaga alati (ja mitte ainult Indias) kaasas kõike hädavajalikku - sh wc-paberit, taskunuga ja õmbluskomplekti. Ja seekord olin mina oma nohuse ninaga kogu ta varupaberi eelnevate päevade jooksul ära raisanud ja asemele mitte pannud:-).

Härra Sidney ooperimaja... Ei, New Delhi Lotus templi ees. Vaevaline tualetiskäik seisab alles ees.

Järgmine vaatamisväärsus oli jälle kift. Humayunsi hauakamber, mis näeb välja umbes nagu Taj Mahal, aga selle lasi leias naine oma mehele ehitada, mitte vastupidi nagu tuntud maailmaime puhul. 

Selleks ajaks kui sinna jõudsime, oli juba suur päev käes ja turiste ning kooliõpilasi vohas hordide kaupa. Ma ei saa aru, mis nende siinsete inimestega on, aga iga teine (sh naised) soovib meiega pilti teha ja lapsed käituvad nagu oleksin superstaar Madonna ise. Pildistavad, filmivad, tahavad, et ma nende käsi katsuks, püüavad juttu teha... Ometi olid nad oma 200 aastat Inglismaa koloonia ja peakisd ka siinsete turistide pärast valget inimest ikka enne näinud olema. Kuulus on vist ikka raske olla. 

Humayunsi hauakamber. 

Lahe vana...

Kaamera ette jäi Bollywoodi-Kartik.

Koolilaste rünnaku algus...

Läheb hullemaks...

Hoidke eemale, see kõik on mulle!

Peaaegu käes...

Juba uued fännid. 

Sulnid tütarlastekooli-kasvandikud piirdusid ründamise asemel käte katusmise ja tervitamisega:-). 

Kõige suurem fänn:-). 

Unustasin peaagu kirjutada, et lõpetuseks käisime veel ka Mahatma Gandhi memoriaali juures, kuhu tuuakse nii kõik tähtsad Indiat külastavad riigimehed kui India lapsukesed kodumaa-armastuse tekitamise huvides. Meile tundus see mitte väga tore koht ja tulime üsna ruttu tulema. Teel bussi juurde nägime üht India muinasjuttudest tuttavat vaatepiti - meest vilepilli ja kobraga (lõpuks ometi, Tõnis:-). Pilti me sellest teha ei saanud, sest see oli tasuline ja me oleme vaesed õpilased. A ja kõik, kes arvasid, et Indira ja Mahatma Gandhi on sugulased, veel uhkem, isa ja tütar, siis seda nad ei ole teps mitte. Indira isa oli hoopis India esimene peaminister Jawaharlal Nehru. 

Gandhi jälgedes...

Sellega oligi ringreis lõppenud. Pärast oma bussi oodates rääkisime natuke Hanitiga juttu. Küsisin, et kas hindud inglaste peale vimma ka kannavad selle kolonialiseerimise pärast. Ta ütles, et ei tunne. Et nad on küll palju tuska tekitanud, kuid India arengule ka palju kaasa aidanud. Vahel tundub tõesti, et inglaste lahkumisega siin areng seisma jäigi... Veel küsisime tema lihasöömisharjumuste kohta. Selgus, et nagu umbes 60% hindudest, ei söö ka tema eriti liha. Muna sööb. Ta olevat korra elus proovinud veiseliha (püha lehm - see vist põrgus põlemise laks:-p), aga mitte kunagi sealiha, sest see on räpane. Osad hindud pidid sarnaselt hiinlastele ja vietnamlastele ja koeraliha sööma. Päris jälk. 

--------

Väljasõit oli hästi lahe ja lisas samas ka viimase tilga meie väsimusekarikasse. Natuke kummaline oli aint see, et meile vaid moslemite, aga mitte hindude kohti näidati. Tahaks hindude omi ka näha! Läksime koju ja lubasime enne õhtut mitte ärgata. Seejärel aga veeta mõnus õhtu kodus. Nii see aga ei läinud...