Vahepeal...

Vahepeal on siin niipalju toredat juhtunud, et mul pole aega küüsigi mättasse lüüa, veel vähem blogi kirjutada. Näiteks on meil siin uus lemmikkoht - piirkond nimega HAUZ KHAZ VILLAGE, mille ühe pärastlõunase jalutuskäigu ajal leidsime. Tegu on boheemlaslku kunstnike linnaosaga, mis on täis kunsti-, disaini- ja käsitööpoode. Lisaks toredaid kohvikuid ja galeriisid. Meeleolu ja atmosfäär siin on täpselt minu maitse!

Vesi- või laserlõikus India moodi. Nägi päris äge välja.  Lähemal vaatlusel selgus, et keegi segane võis kogu mustri vabalt ka käsitsi välja lõigata. 

Liiga hull, et mitte pildistada. Selline nägi välja üks rõivakauplus Hauz Khazis. Pöörake tähelepanu uksele, kust tüüp välja tuleb. Ka see on hoonega sarnases võtmes tehtud - nagu kärjekujuline koopasuu lõbustuspargis.

Esimesel Khazi-külastusel käisime ühel kunstitudengite tööde näitusel. Meile Ahtiga mõned tööd päris meeldisid. Jako arvas, et pole päris tema maitse. Aga koht oli igaljuhul kift ja päris edumeelne...  

Tudengite näitusesaali ees...

Hermafrodiit. 

Jäi silma. Üks isend pildiseeriast pealkirjaga "It can change your life!". 

Haaknõel. 

Külalisteraamat ja ma.

Hauz Khaz asub kohe imelise pargi Green Park kõrval. Usukumatu, et keset pöörast linnaelu järsku selline suur ja lopsakas roheala asub. Lahe on see, et park on võrreldes muu Delhiga ka suhteliselt puhas ja rahulik. Siin võid kohata hirvesid, papagoisid, paabulinde ja muid loomi-linde. Hanit, kes kohe siin kõrval elab, ütles, et see on ka tema lemmikpaik ja tal on Green Parkis isegi "oma puu".  Kift. 

Green Park. 

Ahti järgi tehtud ukseava.

Green Park läbi Haniti fotoka. 

Sama lugu... 

Rahu.

Naised.

Jumalik valgus.

Teel koju hakkas meile silma naljakas päevinäinud silt: "WINNER. National tourism award for best restaurant in India for two years & regional tourism award of excellence for five years in succession by Ministry of Tourism". Kuigi reklaamil polnud öeldud, kas auhinnad on saadud aastal 1962 ja 1963 või kehtib selline suurepärane tase tänagi, tekitas asi meis huvi ja otsustasime sisse astuda. Tegu oli talveaia või kerge paviljoni tüüpi suure ruumiga, millel oli minu arvates natuke koloniaalaja 20ndate hõngu, tõsi, India võtmes. Kujutasin vaimusilmas ette valgete päevavarjudega kella viie teed nautivaid leedisid ja väikest džinni rüüpavaid sir'e.  Olime ainukesed külalised. Kuna kõht oli täis, otsustasime jääda väikesele dringile. Mina võtsin lassi ja poisid õlled. Kohalik õlu on muide Kingfisher, see on mul vist seni mainimata jäänud. Lassi oli ok, kuid meie oma kodune Bollywoodi-restorani lassi tuhat korda parem veel. Sellegipoolest tundus toidukaart huvipakkuv ja hinnad taskukohased. Kavatseme Ülly ja Julika siia tuua kui nad meile külla tulevad.

Restaurant Park Balluchi: the best in India!:-)

Teel Green Parki asub ka meie praegune lemmik-söögikoht, kust saab nämmasid samosasid, krõbeda ümbrisega vürtsikaid pirukaid. Oleme saanud kartuliga, herneste ja miskite oa-mooodi asjadega varianti. Ilmselt on neid erinevaid. Alguses maksid need 10 ruupiat tükk, nüüd on 13 peale tõestetud. Ju kasvas meie saabudes nõudlus nii kõvasti, et otsustati väike hinnakorrektuur teha.

Samosad.

Tehniliselt progressiivne uudis on see, et Ahtil ja Jakol on nüüd India netipulgad, mida ka mina siis vahel laenuks saan. See tagab kiire ja probleemideta interneti, kusiganes sa oled. Ja tundub, et mitte ainult jutu järgi, vaid ka päriselt.  Selle imepulga tegemine aga oli naljanumber. Kui meie Eestis saame netipiulka osta praktiliselt toidupoest koos piimaga, tuleb diili tegemiseks kaasa võtta oma foto, passikoopia ja viisakoopia. Nagu ikka siin need asjad käivad:-). Aga see oli nüüd tõesti viimane dokumendipilt, mis meil Ahtist kaasas oli - pätsatud minu rahakoti vahelt. Nüüd olengi peika pildist ilma. Kohapeal tekkis hakatuseks väike paanika, et pilt on mustvalge, mitte värviline. Siis hakkasid leti taha kogunenud müüjad rapsima, et nad on pildi sootumaks ära kaotanud. Mõne aja pärast leiti see põrandalt prügi hulgast üles. Siis taheti lepingusõlmija telefoninumbrit. Kui kuuldi, et meil ei ole India mobiilinumbrieid, oldi kokkuleppest peaagu taganemas. Ahtil ja Jakol tuli aga geniaalne idee anda netipulgaametnikele kõige esimesel kättejuhtuval India visitkal olev number. Selleks osutus ühe eelmisel päeval külastatud väikese kunstipoe visiitkaart.  Netipulga müüja oli küll veidi umbuskliku näoga, kuid põhimõtteliselt läks kaval trikk läbi. Kui Ahti oli tund ja 20 minutit leti ääres seisnud ja meie teda oodanud, sai pulk lõpuks tehtud. Jako oli kogu aja kõrval ja õppis asja, et ise järgmisel päeval sama kadalipp läbi teha. Mina olin vahepeal jõudnud endale lähedal asuvast poest ajaviiteks mõned India kurtad, dupaltad ja muud India naise garderoobi kuuluvad hilbud osta. No et ma ei peaks ennast enam tänaval oma minis kui avalik naine tundma.

Uudiseid on veel niipalju, et saime kätte oma STUDENT CARD'id ehk et oleme siin nüüd ametlikult veebi ja graafilise disaini õpilased, kes saavad kaardiga siin-seal ka paremaid hindu. 

Õpilased Vahe ja Grünberg.

A ja koolis läheb paremini. Ma pole enam nutma hakanud :-D.

Õppisime Illukas meshima:-). 

Meshimise stiilinäide Ahtilt...